Abielutõotus

Armastuse lugu
Elizabeth Gilbert

Elizabeth Gilberti menuraamatu “Söö, palveta, armasta” lõpus armus autor Felipesse, kes on sünnilt brasiillane, omab Austraalia kodakondsust ja elas nende tutvumise ajal Indoneesias. USA-sse kolimise järel vandus armastajapaar teineteisele igavest truudust ja sellele lisaks vahetas pühaliku tõotuse mitte iialgi, mitte eladeski, tulgu, mis tuleb, abiellu astuda. (Mõlema minevikku tumestas košmaarne lahutus. Aga see selleks.) Kuni ühel päeval astus mängu saatus USA valitsuse näol, mis – Felipe riiki sisenemisel ootamatult kinni võtnud – seadis nad valiku ette: te kas abiellute või Felipe jalg ei astu enam kunagi USA pinnale.
Praktiliselt abielluma mõistetud, püüdis Gilbert võita oma abielufoobiat teema ülipõhjaliku lahtimõtestamisega, lootes ajaloo uurimise, inimeste küsitlemise ja lõputute arutlustega jõuda selle visalt püsiva institutsiooni sügavama olemuseni. Antud edasi autorile omase vaimukuse, intelligentsi ja empaatiaga, valgustab “Abielutõotus” läbi ka abielu-teema kõige hämaramad nurgatagused, käsitledes selliseid küsimusi nagu partnerite ühtesobivus, hullutav kirg, truudus, peretavad, ühiskonna ootused, lahutusoht ja kammitsevad kohustused. Gilberti meenutustest saab lõpuks selgepilguline armastuse ülistus, mis ei vaiki maha ka neid vastuolusid ja soovimatuid tagajärgi, mis tabavad puhast tunnet, kui see surutakse tegelikkuse raamidesse.

Päev Rein sepa talus

http://www.moisakyla.ee/dok/teade_rein_sepp.pdf

Perekonna loomine

Anatoli Nekrassov, Natalja Geizan

Armastus ja kaine lähenemine perekonna loomisele – kas need on korraga võimalikud? Kas on olemas reegleid, mille järgi on võimalik õnnelikku perekonda luua? Kas perekond on nüüdisaegses ühiskonnas üldse vajalik?

Autorite arvates on perekond vaieldamatult vajalik praktiliselt kõigile – just perekonnas toimub inimese kõige sügavam ja mitmekülgsem areng ja armastuse ruumi laienemine. Kuid perekond tuleb luua uutel alustel. Käesolev raamat räägibki sellest, millised need alused on.

Teie ees on esimene laiale lugejate ringile mõeldud perekonnaõpik, iga perekonna loomise käsiraamat. Sellele materjalile toetudes võib perekonnasuhted kujundada kooskõlas nüüdisaegse maailmavaatega. Keerulisi ideid ja kontseptsioone on käsitletud lihtsalt ja arusaadavalt; raamat on mõeldud toetama peresuhete praktilist kujundamist.

"Perekonna loomine" on triloogia esimene raamat, kus kirjeldatakse samm-sammult perekonna planeerimise, loomise ja arendamise etappe.

Minu Ibiza

Kati Lumiste

Ibiza on Hiiumaa suurune maalapp keset Vahemerd, mida mulle reklaamiti kui kohta, kus 60% elanikkonnast on seksuaalse hälbega või narkomaanid. Ibizal on Euroopa suurimad diskoteegid, siin lokkab narkoäri ja vabameelsus. Mõne jaoks põrgu, teise jaoks paradiis.
Ibizal on aga ka varjatud pool, kirgas kargus, mis avaldub eriti selgelt siis, kui hooaeg on läbi ja turistid ära lähevad. Ibizal otsivad ennast ja kadunud aegu hipid-lillelapsed ning teised armastusse ja vabadusse uskujad.
„Minu Ibiza“ pole vaid lust ja lillepidu, on ka valu ja haiget saamist nagu päris elus ikka. Selle raamatu siduv aines ja selgroog on mu kirju elu. Tung minna, olla teel, avastada ennast ja oma identiteeti mujal. Minna üksi, häälega. Minna väikese lapsega. Armastuse otsimine, vaimustuse leidmine.

Mait Agu. AQ

Anneli Ammas

1998. aasta 1. septembril vapustas Eestit vaid 46-aastase Mait Agu traagiline hukkumine autoavariis. Samal päeval oli tantsupedagoog õnnitlenud oma poega Märt Agu Tallinna ülikoolis tantsuerialal õpingute alustamise puhul. Tema pea oli ideedest pungil nagu alati, kuid nüüd tuli neid teostada juba tema õpilastel ja kolleegidel.

Läbi pikkade eneseotsingute oma tõelise kutsumuse, tantsuni jõudnud Mait Agu oli napi veerandsajandiga kinnistanud end Eesti tantsuajalukku: tema õpilaste ja nüüd juba nende õpilaste kaudu valitseb ta siiani eesti tantsu üle.

Selles raamatus räägivad kirglikust loojast Mait Agust tema lähedased, kolleegid ning õpilased. Neil ei olnud Maidu kõrval kerge, aga nad olid nõus temaga koos tema pööraselt keerlevas elus kaasa tormama.

Liiviküla ehk Lifljandia

Olev Remsu

Reisikiri on kirjanik OLEV REMSU üks meelisžanre, mille eest on lugeja talle ka rohket tunnustust jaganud. Reisimehena on tal kannatlikkust ning võimet trotsida kõikvõimalikke teekonnaraskusi, samas oskust lävida erinevate inimestega, kirjanikuna terast silma märkamaks võõrsil uut ja iseloomulikku. Tähelepanu väärivad on tema situatsioonikoomilised olukorrad, ta omapärane huumor ja muhedus.
2008. aasta suvel koos TIIT PRUULIGA tehtud pikk rongireis viis nad läbi kogu Siberi lõpuks Vaikse ookeani äärde; reisi tõeliseks sihtkohaks oli eestlastest väljarändajate küla, kus reisimeestel õnnestus kohtuda ka selle viimaste eestlastest asukatega.

Liblikasonaat

Ketlin Priilinn

Ta ütles, et ma ei sure. Ta ütles, et ma ei sure. Nii korrutasin endale mitu korda, püüdes neisse sõnadesse veidigi uskuda ja meenutada inimesi, kes kõik samuti selle haigusega on võidelnud ning selle edukalt selja taha jätnud. Neid oli ju päris palju! Ja ometi tuli mulle esimesena meelde hoopis vanatädi Krista, kes nelja aasta eest oli pärast pikka ja rasket verevähi põdemist sellele koletislikule haigusele lõpuks alla vandunud.

„Liblikasonaat” jutustab noorest kolme lapse emast, kellel avastatakse ootamatult vähk. Just samal ajal kaotab tema mees töö. Need kaks korraga juhtuvat tragöödiat keeravad niigi kriisis olnud pereelu täielikult pea peale.

„Liblikasonaat” on Ketlin Priilinna kuueteistkümnes raamat ja ühtlasi kirjastuse Tänapäev 2010. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö.