Muhu monoloogid

Juhan Smuul

Ärni ja Mihkli monoloogid muhulaste elust ja tegemistest, mis oma aktuaalsust pole tänaseni kaotanud.

Mul on Alzheimer

Minu isa lugu
Stella Braam

2003. aastal saab Rene van Neer teada, et tal on Alzheimer, kõige levinum dementsuse vorm. Endine psühholoog kirjeldab tütar Stella Braamile oma muutunud maailma. Rene paigutatakse Maastrichti hooldekeskusesse, kus ta üsna sageli asjad pea peale pöörab. See on esmakordne juhtub, kus dementne inimene tütre vahendusel meile oma loo räägib, astudes välja üleoleva suhtumise vastu hooldusasutuses ja ühiskonnas.

Mustamäe sussimurdja

Leelo Tungal

”Mustamäe sussimurdja” on südamlik perelugu, milles tüdruk nimega Kaia peab pereliikmetega võrdseks väikest koerakest Leedi-Paukat.
Tüdruk saab sünnipäevakingiks kutsika, kes näib pisem kui labakinnas, ning sellest hetkest peale kuulub neljajalgne sõber lahutamatult tema ja terve pere ellu.
Nagu kutsikatega ikka, juhtub Leedi-Paukagagi pahandusi, kuid eks tõeline sõprus ole kõikelubavalt andestav, ning vallatu sussimurdja võib öelda: ”Milleks mul siis saba on, kui ma sellega oma rõõmu ei näita!”

Mägra Märt

Evald Jõgis

Kui Evald Jõgis laupäevases seitungis ülima loomulikkusega Mägra Märdiks kehastus, liigutas end ühes noores kirjatsuras pisuke kadeduseussike. Mehel on seitungis oma kindel koht, et valgustada kiirelt tekkinud fännidele tormiselt edeneva Eesti elu “üksikuid kitsaskohti”. Mehe suurmeisterlikust vestelisest stiilist rääkimata. Sellist stiili Liivimaal viimasel ajal ei kohta. Harjumaast ja saartest rääkimata. Noor kirjatsura tahtis ka kindlat kohta seitungis ja fänne. Mägra Märdi sulest rääkimata. Millestki jäi paraku alati puudu. Ei saanud temast Mägra Märti. Kindlast kohast seitungis rääkimata. Mägra Märdiks ei saadagi. Mägra Märdiks kirjutatakse. Vana kännuna teab kunagine noor kirjatsura, et end liigutama hakanud pisuke kadeduseussike ei kasvanudki seedekulglat halvavaks paelussiks ning et tärganud tahtmine oli eelkõige tunnustus väärt mehe väärt kirjatükkidele. Väärt mehe väärt kirjatükid aga elavad alati kauem kui üks laupäev. Pühapäevast rääkimata. Nii aitavad need ka aastakümneid hiljem valgustada tormiliselt edenenud Eesti elu. “Üksikutest kitsaskohtadest" rääkimata. Seepärast me need kokku kogusimegi.
Enno Tammer, raamatu väljaandja

Pahupidikooli tabab üllatus

Louis Sachar

Taas on avatud Pahupidikooli uksed laste lustakatele veidratele tegemistele. Lapsed toovad kooli oma lemmikloomad - kassid, koerad, sead, konnad, isegi apelsin Fido. Koolimajja paigaldatakse müstiline lift. Proua Soust serveerib keedetud maksa lillakas kastmes. Doktor Kurk hüpnotiseerib Pauli. Louis ajab vuntsid maha. Proua Pärl läheb ümmarguseks ja kolmekümnenda korruse klassi tuleb õpetama härra Mürk.

Louis Sachar on Ameerika Ühendriikide lastekirjanik, kelle raamatutest on eesti keeles ilmunud “PAHUPIDIKOOLI ISEMOODI LOOD”, “PAHUPIDIKOOL KUKUB KOKKU” ja Newbery medali ja Paabeli Torni tõlkeauhinnaga pärjatud “AUGUD”.

Rahatuulutaja

Kerttu Rakke, Diana Klas

Näitleja ja laulja Diana Klas on esinenud juba üle 25 aasta erinevates teatrites, varieteedes, kontserdisaalides, külakultuurimajades, televisioonis ja mujal. Tal on palju austajaid, tema kontserdid on publikust tulvil. Kõmuajakirjanduses on aga maalitud temast pilt kui rikka isa andetust tütrest, kes oskab vaid raha raisata... Kus on siis tõde? Selles raamatus! “Rahatuulutaja” avab mõnusal, humoorikal toonil mitmeid seni varjul olnud lehekülgi nii Klaside perekonnaloost kui ka Eesti kultuurielust.

Rikkad tüdrukud

Silke Scheuermann

Noore saksa autori Silke Scheuermanni novellikogu “Rikkad tüdrukud" ilmus 2005. aastal ning saavutas kiiresti tunnustuse nii lugejate kui kriitikute poolt. Iga lugu selles raamatus on ühe inimese illusioonidest, ootustest, armastusest, pettumistest. Nõelterava pilguga tungib autor tegelaste hingeellu, paljastades kahtlusi, võitlusi ja traagikat, inimeste püüdu olla õnnelik ja teha oma elust midagi rohkemat, kui see seni oli. Tegelaste illusioonid satuvad tihti konflikti tegelikkusega, millele järgneb kas enesepettus või reaalsuse, inimeste, ka enda ebatäielikkuse, valulik aktsepteerimine. See raamat on täis üllatusi. Mitte ainult pööretega, mille lood võtavad, vaid ka sügavusega, millega autor tegelasi lahkab. Silke Scheuermann ei imetle oma lugude kangelasi, vaid vaatleb neid distantsilt, irooniaga, tema pilk on range ja reaalne, tuues välja üksikasju ja vigu ning selle, mis nende taga peitub. Ta oskab suurepäraselt püüda kinni tänapäeva ühiskonna meeleolusid ja need ka teistele nähtavaks ja arudaadavaks teha. Scheuermanni stiil on lüüriline, amüsantne, irooniline, lihtne. Väheste sõnade ja väljenditega ning tabavate olukordadega jutustab ta oma lugusid mõjuvalt ja tõepäraselt.