Risto Räppar ja kohutav vorst

Nopola, Sinikka.

”Risto Räppari“ sarja teises osas on Risto tädi Roosa võtnud nõuks hakata müüma hästi säilivat vorsti. Selliste vorstide tõttu satuvad Risto ja Roosa Ungarisse. Muidugi ei lähe kõik täpselt nii, nagu plaanitud, vaid olude sunnil, vastu tahtmist ja õigupoolest täiesti kogemata saavad neist vargad, keda varsti jahib ka politsei.
Samas sarjas ilmunud ”Risto Räppar ja viimane hoiatus”.

Pihuloomad. Lühike õpetus mänguasja meisterdamiseks

Christi Küti „Pihuloomad. Lühike õpetus mänguasja meisterdamiseks“ on soe ja eriline raamat suurele ja väikesele mänguasjasõbrale. Raamatus on 10 põhjalikku õpetust väikeste kirjatud loomade valmistamiseks - alates sobiva kanga valikust kuni tikitud rahvuslike ornamentide tähendussisuni. Kaasaegse lõikega mänguloomades saavad kokku rahvuslikud mustrid ja värvid, isetegemisrõõm ja mängulust. Iga meisterdaja saab looma sisse aga panna OMA mälestused, soovid ja head mõtted.

Raamat pälvis Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu 2006. a konkursil „eesti-mängu-asi“ I koha.
Tekstid on paralleelselt nii eesti kui inglise keeles

Langevate inglite linn

Berendt, John.

Veneetsia on maskide ja mõistatuste linn, kus kitsad tänavad ja käigud moodustavad gigantse labürindi, mis eksitab asjassepühendamatuid ja sisendab salapära. Niisama kütkestav kui tabamatu, kõigub linn ohtlikult balansseerides kestmajäämise ja lagunemise vahel. Arhitektuuriväärtused murenevad – vundamendid nihkuvad, ornamendid kukuvad küljest –, ehkki pingutused linna säilitamiseks on käimas. Langevate inglite linnas avab John Berendt, raamatu "Südaöö hea ja kurja tundmise aias" autor, mõistatuslikku Veneetsiat nii nagu ainult tema seda suudab.
Lugu algab 1996. aasta 29. jaanuari õhtul, mil sensatsiooniline põleng hävitab Fenice ooperiteatri. Fenice kaotus, kus omal ajal esietendusid viis Verdi ooperit, on veneetslastele suur katastroof, mille teeb veel hullemaks avastus, et tegemist võis olla süütamisega. Kolm päeva pärast tulekahju Veneetsiasse saabunud Berendtist saab otsekui detektiiv, kes tungib selle suurepärase linna iseloomu ja avastab sammu-sammult tõe tulekahju kohta.

Aeg annab kõik

Intervjuu Heidy Tamme, aegumatu ja unustamatu lauljatariga

Oll, Sulev.

Teos tähistab laulja ja laulupedagoogi Heidy Tamme juubeliaastat (65 elu-aastat, 45 aastat laval ja 35 aastat tegutsemist laulupedagoogina), kajastades tema elukäigu ja haridustee värvikamaid ning meeldejäävamaid seikasid ja loomepõhimõtteid, intervjuu vormis. Lauljatari ande nautijatele pakub kindlasti huvi tema lavaelu, aga ka kõik muu sellega seotu. Tteoses on püütud jääda selle juurde, et lauljast ja laulupedagoogist saab kõige paremini kirjutada ikkagi läbi tema töö (mis on kulgenud mõlemal pool Soome lahte). See annab aimu inimesest ja tema loomepõhimõtetest. Eesmärgiks on, et raamatut sulgedes jääb hinge hele emotsioon. Ei mingit näpuga näitamist ja kritiseerimist, vaid et kogu elu, nii laval kui ka väljaspool seda, on lõpptulemusena oluline nii lauljale kui ka teda ümbritsevatele. Sellisena pakub ehk raamat huvi ka meie nooremale lauljate põlvkonnale ja algajatele artistidele – kumab ju sealt läbi see, milliseid karisid karjääris ette võib tulla ning kuidas oleks neist võimalik mööduda.

Kodunt kaugemal

Olev Remsu on sünnilt rännumees. Kas pole Remsu üks veider mees? Selle asemel, et rahulikult kodus istuda, laseb tema mööda maamuna ringi. Ehk saab nähtud paiku hinnata selle järgi, kuhu hing kõige rohkem tagasi igatseb. Remsu mõtleb pisut ja vastab: Jeruusalemm, Tahiti, Marrakech ja...

Tule, ma jutustan sulle loo

Siia kogumikku on koondatud 19 autori novellid. Autoreid ühendab vanus, õigemini noorus, enamik neist on sündinud 1980ndatel, aga esindatud on ka 1991. ja 1979. sünniaastad.
Koostaja ja üks autoreist Dagmar Lamp ütleb: „See raamat on meie põlvkonna nägu. Meie, noored, kelle jaoks terve maailm on valla. Me ei mäleta suurt midagi võitlusest vaba Eesti nimel, meie jaoks jäävad aina kaugemaks ja võõramaks mälestused Balti ketist või tankidest tänavatel. Meil ei ole olnud Oma Suurt Sõda – ja see ongi meie taak. Me otsime ja otsime, vahepeal leides, vahepeal jälle kaotades.”
Toimetaja Berk Vaher lisab: „Siin kogus on kõrvuti 1990ndate lõpu laines alustanud Wimberg, Vahur Afanasjev ja Martin Oja ning praeguse kümnendi keskpaiku sündinud ajakirjas Värske Rõhk avaldatud Eia Uus, Jim Ashilevi ja Edvin Aedma. Nagunii on siin neidki, kes debüteerivad nii varakult, et osalevad noorautorite kogumikes ka kümne aasta pärast. Ärgem kõnelegem „sellest, kuidas eesti noored kirjanikud praegu kirjutavad” – stilistiliselt on siin tekste seinast seina, kaprealismist küberpungini. On muinasjutte ja on m-jutte. Ning see, et paljud neist eripalgelistest tekstidest – kui mitte kõik – kätkevad endas kommunikatsiooniprobleeme, teise leidmist-kaotamist eneses ning enese leidmist-kaotamist teises, viitab ju mitte ainult kogu kirjanduse, vaid kogu inimeksistentsi pärisosale.”

Seitsme lukuga suletud raamat IV

Kures, V. Kurese päevaraamatute neljas köide vaatleb tema enese ja välis-eesti kogukonna elukroonikat septembrist 1954 kuni aprillini 1956. Lisaks kohtutakse Rootsis ringreisil viibiva Georg Otsaga ja Soomest saabunud Juhan Tuldavaga, saades neilt teateid Eestisse jäänud või küüditatud kultuurirahva, samuti omaenese sugulaste kohta. Päevamärkmetele on lisatud Kurese Rootsi „Eesti Päevalehes“ ilmunud kirjutisi hilisematest aastatest, mil tema põhitöökohaks olnud „Stockholms-Tidningen“ oli juba suletud ja ta ise jäänud niiöelda vabakutseliseks pensionäriks. Nende hulgas on vestlused Jaan Lattiku (1964), Johannes Aaviku (1960, 1965), Karl Asti (1965) ja Villem Pinkovskiga (1960–61).